Polüisobutüleenil on hea termiline stabiilsus ja seda saab töödelda 140-200 kraadi juures suhteliselt püsiva molekulmassiga. Madalatel temperatuuridel töötlemisel on suured molekulid altid mehaanilisele lagunemisele ja mida suurem on polüisobuteeni molekulmass, seda tugevam on lagunemine. Kui töötlemistemperatuur on vahemikus 120-150 kraadi, saab keti purunemise halvenemist minimeerida.
Kuid temperatuuril üle 300 kraadi võib suure molekulmassiga polüisobuteen mehaanilise nihke, kiirguse või orgaaniliste peroksiidide toimel laguneda või depolümeriseerida, mille tulemuseks on keskmise molekulmassi vähenemine, kusjuures oksüdatsioonireaktsioon on kõige silmapaistvam. Seetõttu on töötlemise käigus tavaliselt vaja lisada 250 × 10-500 × 10 vananemisvastast ainet 264 või 1% stabilisaatorit 4-hüdroksümetüülbenseeni. Kui töötlemise stabiilsus ja vananemiskindlus on spetsiaalselt nõutavad, on soovitatav täiendavaks stabiliseerimiseks lisada 0,01% antioksüdanti Irganox1010.
Lisaks vulkaniseerimisele saab suure molekulmassiga polüisopreeni, nagu ka teisi kummisid, töötlemist segada, sõtkuda, plastifitseerida kummi töötlemiseks sobivates seadmetes (nagu topeltrullmikserid, sisemikserid) ning segada täiteainete, plastifikaatorite, muude polümeeridega. ja muud töötlemiseks mõeldud materjalid.
Polüisobuteeni sitkus ja vetruvus on nii kõrged, et neid ei saa eraldi ekstrudeerida ega rullida. Polüisobuteeni segamine tahma, kaltsiumsilikaadi, kobediatomiitmulla, tsüklilise kummi, polüetüleeni, polüstüreeni või fenoolvaiguga võib vähendada selle sitkust ja vetruvust. Kõrgmolekulaarset polüisobuteeni saab plastifitseerida nafta, parafiini, kivisöetõrva, männi- ja küpressiõli või sarnaste materjalide lisamisega. Piiratud ühilduvusega plastifikaatorite, nagu trifenüülfosfaat, kasutamine võib parandada polüisobuteeni töödeldavust ja rullide eemaldamist.
Nagu teisi viskoosseid materjale, saab madala molekulmassiga polüisobuteeni segada õli, parafiini, lahustite ja muude polümeeridega ning töödelda suure võimsusega labadega segistiga.
